Ajalugu

Nõukogude ideoloogias oli puhkus tööeluga samaväärsel pulgal. Asutuste puhkekodud on head näited tolleaegsest puhkusekultuurist ja selle korraldusest.

Nõukogude perioodi algusaastatel jagati ametiühingute kaudu tuusikuid ehk puhkusepääsmeid eelkõige sanatooriumidesse (näiteks Pärnusse), ent kuna märkimisväärne osa läks eelisjärjekorras Moskva ning Leningradi elanikele, ei jätkunud neid Eestis kuigi paljudele. Seetõttu algatati Eestis asutuste puhkekodude ehitamine. 1960.-1980. aastatel rajasid partei- ja valitsusasutused,

kolhooside ehituskontorid, tehased, kultuuriasutused jt Eesti

looduskaunitesse kohtadesse, eriti aga rannikule arvukalt

puhkebaase. 1984. aastal oli Eestis 380 asutuse puhkebaasi ning

keskmiselt 6,8 majutuskohta 1000 inimesele. Seda ei peetud aga

kaugeltki piisavaks ja seetõttu plaaniti puhkekodusid juurde ehitada.

Puhkekodud olid erineva suuruse ja otstarbega. Ilmeka läbilõike

nende erinevatest tüüpidest leiab Pärnumaa rannajoonelt.

Valgerannas oli parteieliidile ehitatud suurejooneline ning

mitmekesiste meelelahutusvõimalustega puhkebaas, puhkebaaside

väiksemat tüüpi esindasid näiteks "Polümeeri" puhkekodu Paatsalus, Moskva Täppismasinaehituse Teadusliku Uurimise Instituudi töötajate ehk kosmosetehnoloogiaga tegelevate teadlaste puhkebaas "Vzmorje" Jaagupi rannakülas ja Pärnu KEK-i puhkebaas Kablis.

Puhkekodud võimaldasid põgeneda linnakeskkonnast. Aga kuna nende arhitektuur oli sageli eksperimentaalne, avangardne ning mänguline, sai neis nautida ka argisest erinevat ruumikogemust. 

 

 

Paatsalu puhkekeskuse peahoone on ehitatud 1976. aastal tootmiskoondise "Polümeer" puhkebaasiks, et pakkuda asutuse töötajatele looduslähedast ja tervislikku puhkust.

Paatsalu poolsaar kuulus koos Illuste ja Paatsalu mõisatega

18. sajandi lõpust kuni 1919. aastal võõrandamiseni perekond

von Maydellide omandusse. Nõukogude ajal kuulus maa-ala

esmalt kolhoosi "Oktoober", seejärel Varbla kolhoosi valdustesse.

Kuna poolsaar ei olnud põllumajanduseks sobiv, rajas kolhoos

sealse sadama kõrvale kalasuitsutamise tsehhi. Kohalike kalurite

värske püük suitsutati ja soolati kohapeal.

1971. aastal sai kolhoosilt maakasutusõiguse toonane Tallinna

Kunstsarvetehas, "Polümeeri" eelkäija. Pärnu rajooni töörahva

saadikute nõukogu täitevkomitee otsusega nr. 83 anti Tallinna

Kunstsarvetehasele ja Tallinna Kalakombinaadile põhimõtteline nõusolek poolsaarest 3,25 hektari ühiseks kasutamiseks. Praeguse puhkekeskuse asukohal asus 1960. aastatel rajatud väiksem hoone, mis kuulus samuti Tallinna Kunstsarvetehasele. Uue maja projekteerimine ja ehitustööd algasid 1976. aastal. Projekti autor oli Toomas Rein, üks Eesti modernismi tipparhitekte.